Koolitöö võib olla midagi enamat kui lihtsalt õppeprotsess, see võib olla algus päris muutusele. Just nii juhtus Tartu Ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistrantide Ille Koppeli ja Krisli Kaldaru ideega, mis pälvis 26.03.2026 toimunud Lääne-Virumaa ideesprindil esikoha.
Idee sündis sotsiaalse ettevõtluse aine raames, kuid peagi avanes võimalus seda edasi arendada Lääne‑Virumaa ideesprindil. See andis meile väärtusliku võimaluse oma mõtet kohe päriselus katsetada, enne kui detailidesse süvenema hakata. Esitasime idee konkursile ning see valiti edasi häkatonile.
Meie meeskonnaga liitusid Helina Ansel Vinni Perekodust, tugiisik Birgit Kaljurand ning TTK Teenusmajanduse instituudi laboriinsener Andres Ott. Üheskoos kujunes algsest mõttest terviklik lahendus, mis kõnetas nii hindamiskomisjoni kui ka laiemat kogukonda.
Meie lähtepunkt oli selge ja inimlik probleem. Asenduskodudes elavatel lastel puudub sageli püsiv ja usalduslik suhe ühe kindla täiskasvanuga. Kuigi süsteem pakub hoolt ja teenuseid, jääb sageli puudu millestki väga lihtsast. Tuntakse puudust inimesest, kes on olemas järjepidevalt, mitte rolli, vaid suhte kaudu. Arutelude käigus sai selgeks, et lapsed vajavad rohkem individuaalset tähelepanu, kuulamist ja võimalust kogeda päris elu olukordi väljaspool asutuse igapäevarütmi.
Arutelude käigus ilmnes ka üks valusalt konkreetne puudujääk: meessoost eeskujud. Vinni Perekodu näitel on kollektiiv peamiselt naistest ning ainus mees töötaja on laste jaoks justkui magnet. Lapsed otsivad tema lähedust, jälgivad tema tegemisi ja tahavad kaasa lüüa. See ei ole juhuslik vaid konkreetne märk sügavamast vajadusest. Lapsed vajavad rohkem turvalisi täiskasvanuid, kellelt õppida, kelle kõrval kasvada ja kelle kaudu kogeda päris elu.
Meie jaoks oli oluline mõista, et usaldus ei teki formaalsetes kohtumistes. See sünnib väikestes hetkedes, kasvõi jalutades, koos süüa tehes, vesteldes või lihtsalt aega veetes. Just sellised lihtsad ja ehedad olukorrad loovad kuuluvustunde ja aitavad lapsel kogeda, et ta on oluline.
Sellest arusaamast kasvas välja idee luua kogukonnapõhine partnerlusmudel. Näeme lahendusena keskkonda, kuhu vabatahtlikud saavad end kirja panna ning kus asenduskodu noored leiavad enda jaoks sobiva täiskasvanu ehk inimese, kellega neid seovad ühised huvid, väärtused ja loomulik klapp. Koostöös perevanema ja tugiisikuga saab laps valida just selle täiskasvanu, kellega tal on turvaline ja toetav suhe. Tulevikus võib see partnerlusmudel võtta ka digilahenduse või äpi vormi, mis aitab kontakte luua, tegevusi planeerida ja suhteid järjepidevalt hoida.
Oluline on aga mitte ainult kontakt, vaid järjepidevus. Praegu tehakse koostööd näiteks Rakvere motoklubiga „Rakvere Raibe“ ja teiste partneritega, kuid need kohtumised on pigem harvad. Meie näeme, et kokkupuutepunkte kogukonnaga võiks olla rohkem ning need peaksid olema regulaarse ja usaldust loovad.
Mei idee keskmes ei ole uue teenuse loomine, vaid kogukonna rolli tugevdamine. Usume, et lahendus peitub koostöös, kus olulist rolli kannavad nii kohaliku omavalitsus, asenduskodu, MTÜd, koolid, vabatahtlikud, ettevõtjad kui ka kogukonnaliikmed. See on võimalus liikuda süsteemipõhiselt mõtlemiselt inimesepõhisele lähenemisele, sinna kus suhtlemisel on olulisem roll!
Ideesprindil sõnastasime ka esialgse tegevusplaani. Alustada tuleb olemasolevate ressursside kaardistamisest ja kogukonna kaasamisest. Seejärel käivitada pilootprojekt, mille kaudu mudelit testida ja arendada. Väga oluline on ka koordineerimine, sest keegi peab hoidma tervikpilti, toetama osalejaid ja tagama, et loodud suhted ei jääks ühekordseks, vaid püsiksid.
Loomulikult näeme ka väljakutseid. Suurim neist on leida ja hoida inimesi, kes on valmis pikaajaliselt panustama. Samas oleme veendunud, et kogukondades on olemas hoolivad inimesed. Vaja on vaid luua neile võimalus ja toetav raamistik.
Ideesprindi üks olulisemaid järeldusi oli lihtne, kuid tähenduslik: laps ei vaja ainult süsteemi, laps vajab inimest. Kui igal asenduskodu lapsel on vähemalt üks turvaline täiskasvanu, ei muuda see ainult lapse elu, vaid tugevdab kogu kogukonda.
See on kutse meile kõigile. Mõelda, kas ja kuidas saame ise olla kellelegi see üks turvaline inimene. Sest mõnikord piisab tõesti ühest inimesest, et muuta ühe lapse maailm turvalisemaks.